Oleme õues!
Sellist sõnumit loevad vanemad lasteaia ukse küljes rippuvalt sildilt.
Kevad-, suve- ja sügishommikud alustame õues ning pea iga ilmaga naudime ka õhtuid vabas õhus. Riisume lehti, hüppame nendesse, ehitame pesasid, kodusid, piraadilaevu – fantaasia on piiritu!
Korjame oksi – suuri selleks, et neist saaks meisterdada uksi, aknaid ja katuseid, ning väikseid, mis muutuvad võlukeppideks või sobivad riietuskappi peitmiseks. Kõige ilusamad viivad lapsed uhkelt koju kaasa. Samuti tassime kive ühest kohast teise, ehitame neist maju või uurime põnevusega, kes nende all elab.
„Vaata, kolm sajajalgset ja üks tuhatjalgne! Ohhoo, kakandid ja vihmaussid! Aga... kus ämblik on? Oi ei, ta põgenes!“ Ja juba otsitakse uut. Lapsed ronivad põõsastes, turnivad mahalangenud puudel, matkavad Petsaku metsas ja söövad mustikaid Vääna rabas. Tee peal käime läbi õunaaiast ja põldmarjapuhmastest. Pihlakad, kadakamarjad ja kuusevõrsed pistetakse põske – looduse maiustused!
Lompidest möödumine? Ei iial! Ikka tuleb sinna pista oks või visata kivi, käbi või leheke. Külmunud lomp on veelgi põnevam! Jääklaasist saab läbi vaadata, seda varandusena kaasa võtta või salaja limpsida – aga ainult siis, kui keegi ei näe. Jää ja vee kooslus teeb jalge all naljakaid hääli ning vahel „puhastatakse“ kindadki sealsamas lombis. Taskud on alati pungil tõrudest, kastanimunadest, käbidest ja kividest – ema ja isa tuleb ju leitud aaretega rõõmustada.
Kui lõpuks hakkab lund sadama, ei suuda rõõmule piiri panna! Lumega on lõbu alati laialt – isegi siis, kui lund sajab aprilli lõpus. Kevade järele hakkame igatsema alles siis, kui tahaks juba suusad ja kelgud rataste vastu vahetada. Kevade tulekut jälgime eriti hoolega projektis „Tere, kevad!“ osaledes. Linnulaulu ja õitsevate lillede saatel jõuab kevad lõpuks kohale ning meie saame terve päeva õues mängida. Liivakastis sünnivad ämbrikoogid, peetakse poodi ja kohvikut, mängitakse tagaajamist, pätte ja politseinikke, dinosauruste loomaaeda, külalisi ja kodu.
