MÕISA LUGU

Vääna mõis (saksa keeles Fähna, Faehna, Feygen) oli 19. sajandi keskel von Stackelbergide aadliperekonna valduses. 1855. aastal kuulus mõis parun Otto von Stackelbergile (1806–1866), kes oli Vääna üks silmapaistvamaid mõisahärrasid.

Vääna mõis oli rüütlimõis Keila kihelkonnas Harjumaal. Mõisa härrastemaja ja park on hästi säilinud ja restaureeritud. Mõisas tegutseb Vääna Mõisakoollink opens on new page. Mõisa tall-tõllakuurlink opens on new page on samuti renoveeritud ja kasutuses.

Mõis ja haridus

Otto von Stackelberg ja tema abikaasa Pauline Luise von Stackelberg olid tuntud hariduse ja kultuuri toetajatena. Just nende ajal sai Vääna kool ametlikult alguse (1855), kuigi juba varem olid mõisas toiminud mitteametlikud õppetunnid kohalikele lastele.

Mõisaproua Pauline Luise suhtles aktiivselt kohalike talupoegadega ning edendas hariduse ja sotsiaalelu arengut piirkonnas. 1850. aastate paiku kutsus ta neli ärksamat noormeest – Ado Brido, Otto Uhla, Otto Koomi ja Otto Melles – õppima koos mõisalastega. Õpetaja toodi Tallinnast ning noormeestest said hiljem Vääna valla kooliõpetajad, mis näitab, et mõisnikud panustasid ka talurahva haridusse.

Esimestel aastatel toimus õppetegevus ilma kindla koolihooneta ümbruskonna taludes ja külades, nagu Pagavere, Liikva, Naage ja Orava, kus tunde peeti talude tagakambrites ja rehetubades.
 

1869. aastal hakati kooli kutsuma Vääna-Vahi kooliks, mis tegutses selle nime all kuni 1912. aastani. 20. sajandi algul sai selgeks, et Vääna kogukonna lastel on vaja uut koolimaja, sest seni kasutusel olnud hooned olid väga kehvas seisus. Pärast aastaid kestnud Harku volimeeste vaidlusi, erimeelsusi ja vastuolusid nii asukoha kui ka rahastuse osas suudeti siiski 1912 avada uus kool − Vääna Ministeeriumikool.

1910. aastal alustati kroonu rahastusel uue, kahekorruselise ja klaasrõduga koolimaja ehitamist Liikva külla, umbes 3 km kaugusele Väänast. Paraku jäi hoone lõpuni välja ehitamata ning hakkas kiiresti lagunema. 1919. aastaks oli see juba täielikult kasutuskõlbmatu.

Samal ajal toimus Eestis suur maareform, mille käigus riigistati ka Vääna mõis. 1920. aasta alguses kolis kool mõisa härrastemajja, kus see tegutseb tänaseni. Järgnevatel aastakümnetel kujunes Vääna mõisast õpetajate ja koolitöötajate kodu, kus elasid kooli direktorid, õpetajad ja teenindav personal. See traditsioon püsis pea kogu 20. sajandi vältel, andes mõisale uue, haridust väärtustava rolli.
 

Lisaks peahoonele on mõisa ansamblis veel park, milles on keskaegse Vääna vasallilinnuselink opens on new page varemed ja neile 19. sajandi esimesel poolel lisatud dekoratiivsed pseudogooti rajatised. Läheduses on ka renoveeritud Vääna tall-tõllakuurlink opens on new page.

6. detsembril 1933 võttis Vabariigi Valitsus Vääna mõisa pargi tervishoiukaitse alla.

2014.-2015. aastal restaureeriti mõisa peahoone mõisakoolide taastamise programmi raames ja Norra riigi toetusel. Vääna Mõisakool saab miljonilink opens on new page (Maaleht, 14.10.2013)
 

Tänaseks on Vääna Mõisakool unikaalne näide Eesti mõisakoolide järjepidevusest, kus ajalooline pärand ja kaasaegne haridus käsikäes toimivad.

Pildil: Otto Gottlieb von Stackelberg (1806-1866) Pauline Luise von Stackelberg (1812-1866)

Mõisa majandus ja elu-olu

19. sajandi keskpaigas olid Eesti mõisad peamiselt teravilja- ja viinapõletusmajanduse keskused. Kuna pärisorjus kaotati Eestis ametlikult 1816. aastal, hakkasid mõisad kasutama palgatööjõudu, kuid suuresti sõltuti endiselt kohalikest talupoegadest.

Vääna mõisa majanduses oli olulisel kohal:

• Viinapõletamine, mis oli üks tulusamaid tegevusalasid paljudes mõisates. Viina tootmine andis head tulu, sest seda oli kergem transportida kui teravilja.
• Karjakasvatus ja põllumajandus, kus peeti tõuloomi ja hariti põlde.
• Aiandus ja puukool, mida arendati juba 19. sajandi algusest ning mille kaudu edendati aiakultuuri.

Mõisa arhitektuur ja eluolu

Mõisa härrastemaja, mis valmis 1797. aastal, oli 1850ndatel aastatel üks esinduslikumaid hilisbarokseid mõisahooneid Eestis. Mõisas elanud Stackelbergide pere ja külalised nautisid toona suursugust, kuid praktilist elustiili:

• Mõisas toimusid kultuurilised ja seltskondlikud sündmused, kuhu kogunesid ümbruskonna aadlikud.
• Saalides ja salongides peeti muusika- ja kirjandusõhtuid.
• Mõisateenijad ja töölised elasid eraldi hoonetes mõisakompleksi piires.
• Mõisapark, mis oli kujundatud 18. sajandi lõpul, pakkus jalutamisvõimalusi ja esteetilist ilu.

Vääna mõis ja Stackelbergide pärand

Otto von Stackelbergi suguvõsa oli mõjukas ja laiahaardeline, mille liikmed tegutsesid diplomaatias, sõjaväes ja teaduses. Üks Stackelbergide suguvõsa tuntumaid liikmeid, Otto Magnus von Stackelberg (1786–1836), oli kuulus kunstnik ja arheoloog, kes uuris Kreeka ja Rooma antiikmälestisi.

1850ndate aastate Vääna mõis esindas haritud, kultuurset ja majanduslikult tugevat aadlielu, olles ühtaegu nii hariduse, põllumajanduse kui ka kultuuri keskus.

 

Vääna mõisa lühiajalugu

Vääna mõisa (saksa keeles Fähna, Faehna, Feygen) on esmamainitud juba 1325. aastal. Sajandite jooksul on mõis kuulunud paljudele aadliperekondadele, sealhulgas von Tiesenhausenitele, von Bremenitele, von Taubedele, von Löwenitele, von Maydellidele, von Crameritele ja von Dückeritele. 1774. aastal sai mõisa omanikuks Otto Christian von Stackelberg ning viimaseks mõisahärraks jäi Egbert von Stackelberg. 

Vääna mõisa härrastemaja – arhitektuurne tasakaalustatus ja sümmeetria

Vääna mõisa härrastemaja on hilisbarokne arhitektuuripärl, mille ehitust alustas 1784. aastal Otto C. von Stackelberg tundmatu Itaalia arhitekti kavandite järgi. Kuigi hoone valmis alles 1797. aastal, on selle sümmeetriline ja tasakaalustatud ilme säilinud tänaseni. Ehitusprotsess ei kulgenud aga tõrgeteta – algne katus osutus Eestimaa talvede jaoks liiga lamedaks ning vajus lume raskuse all sisse, mistõttu tuli sarikate kaldenurka muuta ning eemaldada ka katusekarniisil paiknenud dekoratiivstatuetid.

Mõisa interjööris on märgata nii lossi- kui ka mõisaarhitektuurile omaseid jooni. Algne trepp oli ehitatud kahe peasissekäiguesise paviljoni mõlemale küljele. Põhja- kui ka lõunapoolses küljes on omapärane anfilaad – pikk koridor järjestikuste uste ja saalidega. Saal kõrvaltubadega moodustab suursuguste vastuvõturuumide rea. Silindervõlvide ja kivipõrandaga soklikorrusel paiknesid mõisateenijate toad, sekretäri ja kirjutajatuba, valitsejakorter, panipaigad ning tõenäoliselt ka köök. Hilisemate ümberehituste käigus lisandusid sinna vannituba ja arhiiviruum.

Mõisa peahoone eristub oma erilise planeeringuga – lõunaküljes asub sissesõidutee ning põhjaküljel paikneb peauks ja sissesõidupandus. Algselt barokse plaanilahendusega hoonel on hilisklassitsistlikke jooni. Pika hoone (54 m) otstes asetsevad ümarad kuppelkatusega tornikesed, mis on põhiosaga ühendatud galeriide abil. Kogu ehitis koos galeriide ja külgmiste tornidega on üle 90m pikk. Vanade gravüüride järgi otsustades lisati galeriid alles 19. sajandi teisel poolel. Üks kuplisaalidest oli kasutusel raamatukoguna, kust viis tee kunstigalerii poole.

19. sajandil rajati mõisakompleksi mitmeid kõrvalhooneid, mis paiknesid peahoonest läänes ja põhjas, avara pargi teisel küljel. Vääna mõisa eripäraks on ebatavaline sissepääs – peauks viib otse esinduskorrusele või fuajeesse, samas kui klassitsistlikes mõisates sisenetakse tavaliselt alakorruse trepikojast.

Vääna mõis paistab silma ka detailitäpsuse ja meisterliku tisleritööga – ornamentidega aknad ja tislerimeistrite valmistatud uksed pakuvad imetlemisrõõmu igale külastajale. Härrastemaja suurimaks kunstiaareks on aga endise raamatukoguruumi laemaaling, mille lõi Paridon Jacob Neus 1811. aastal. Peene detailitäpsusega kassettlagi, mille keskmes ilutseb rosett, meenutab oma stiililt Rooma Pantheoni.
 

Pildil: Adam Christoph von Stackelberg (1777-1841)

Kunsti- ja kultuurimõis

Vääna mõis on olnud mitte ainult majanduslikult edukas, vaid ka kunsti ja kultuuri kants. 1774. aastal pani Otto Christian von Stackelbergi abikaasa Anna Gertrude von Stackelberg kokku Vääna mõisa kunstikogu, tuginedes oma venna erakordsele kollektsioonile. See oli tol ajal Eestis haruldane, kuna nii rikkalikke kunstikogusid leidus vaid üksikutes mõisates, neist tuntuim Raadi mõis Tartus.

Väänas oli elu seltskondlikum ja kultuurile avatum kui paljudes teistes naabermõisates. Mõisaelanikud ja külalised pühendusid kirjandusele, kunstile ja teadusele. Otto von Stackelberg (1786–1836), kes pärines samast suguvõsast, saavutas rahvusvahelise tuntuse kunstniku ja arheoloogina, uurides ja jäädvustades Kreeka ja Rooma antiikmälestisi. Eesti kultuuriloos on olulisel kohal ka Otto Magnuse vend Christoph von Stackelberg (1777–1841), kes tegeles aktiivselt rahvakooliõpetajate seminari loomisega. Ta pakkus peavarju Friedrich Reinhold Kreutzwaldile, kellel õnnestus tema toetusel kreisikool lõpetada.

19. sajandi lõpus oli Vääna üks paremini majandatud mõisaid Eestis – siin kasvatati tõuloomi, peeti hobusefarmi ning tegutses aiand ja puukool. Mõisa õitseng lõppes 1920. aastal, mil see riigistati ning muutus kooliks.

Tänapäeval on Vääna mõis ajaloo ja hariduse sümbioosi ehe näide, kus 18. sajandi mõisamiljöö ja tänapäevane koolielu põimuvad harmooniliselt üheks tervikuks.


 

Vääna kool on kandnud mitmeid erinevaid nimesid:

• 1855 - esimesed andmed kooli kohta
• 1869 - 1912 - Vääna-Vahi kool   
• 1912 - 1921 (jaanuar) - Vääna Ministeeriumikool
• 1921 (jaanuar) - 1944 (detsember) - Vääna 6-klassiline algkool
• 1945 (jaanuar) - 1952 (august) - Vääna Mittetäielik Keskkool
• 1952 (september) - 1961 (august) - Vääna 7-aastane kool
• 1961 (september) - 1986 (august) - Vääna 8-klassiline kool
• 1986 (september) - 1997 (aprill) - Vääna Algkool
• 1997 (aprill) - 2000 (aprill) - Vääna kool
• 2000 (aprill) - 2010 (detsember) - Vääna Lasteaed-algkool
• alates 2011. aasta jaanuar - Vääna Mõisakool

Koolijuhid

• 1855   Ado Brido
• 1870 - 1872   Gustav Elson
• 1872 - 1887   Mihkel Soon
• 1887 - 1897   Karel Sumbak
• 1897 - 1902   Hindrek Rosenvald
• 1902   Julius Appelberg
• 1902 - 1906   Jüri Köögardal
• 1907 - 1911   Karl Teinmann
• 1911 - 1913   Eduard Schmiedehelm
• 1913 - 1914   Jüri Kusma
• 1914 - 1919   Hans Neuman
• 1919 - 1920   Juhan Nigosson 
• 1920 - 1921   Agnes Salme
• 1921 - 1922   Johann Auman
• 1926 - 1937   Eduard Võrk
• 1937 - 1944   Jakob King
• 1944 - 1950   Richard Särg
• 1950 - 1956   Samuel Mäe
• 1956 - 1961   Linda Oja
• 1961 - 1968   Rudolf Käbal
• 1968 - 1969   Egon Lilienthal
• 1969 - 1986   Aino Sokk
• 1986 - 1998   Linda Tõnurist
• 1998 - 2010   Maris Viisileht
• 2003 - 2005   Piret Junalainen (juhataja kt)
• 2010   Ragnar Raidma (direktori kt)
• 2011 - 2013   Piret Jürna
• 2013 - 2016   Gled-Airiin Saarso
• 2016 - 2022   Heli Rannik
• 2022 - .....       Madli Kopti